Triin:
Indigo jõudis minu juurde 2015 aasta alguses kahe väikese beebiga, keda ta imetas. Oli leitud kuskilt Kopli koridorist nendega. Võtsin ta endale hoiukassiks ja oli plaan peale imetamise lõppu nii talle, kui beebidele kodu otsida. Väikeste mustade põrgulistega läks lihtsalt, sest nad olid nii võrratult nunnud. Aga peale imetamise lõpetamist Indigo oksendas. Ja siis jälle. Ja jälle. Kuni olukord oli selline, et ta oksendas iga päev, mitu korda päevas. Algas ralli tema terviseprobleemide jälile jõudmiseks ja raviks.
Minu süda ei lubanud hakata hoiukassi reklaamima, kui tal mingi keeruline terviseprobleem küljes. Mõtlesin, et vaja teada saada, mis tal viga, ruttu terveks ravida ja siis.. Tol hetkel ma ei osanud arvata, et see ralli peaaegu kaks aastat kestab.
.
Kokku sai käidud kolme erineva arsti juures temaga – suunati aina paremate spetsialistide juurde. Tehtud sai ülipõhjalik diagnostika – röntgen, endoskoopia, biopsia, analüüsid väljaheidetest, vereproovid. Osad analüüsid saadeti Saksamaa laboritesse. Ta testiti igatepidi läbi, aga midagi, millele täpselt näpuga näidata, ei leitudki. Kahtlustati toidutalumatust. Vahepeal sai läbi proovitud palju erinevaid toite alates teraviljavabadest ökotoitudest kuni spetsiifiliste ravitoitudeni. Andsime talle erinevaid ravimeid, alates steroididest kuni erinevate seedetegevust aitavate rohtudeni. Käis pidev ravimine, diagnoosimine, muretsemine, lahenduste otsimine, okse koristamine…
Kassi olukord oli vahepeal ikka väga närune. Hullematel aegadel oksendas ta 4-5x päevas. Väga hirmus ja abitu on vaadata oma lemmikut, kes muudkui jälle ja jälle peab oksendama. Mõnikord ta näugus haledalt enne järjekordset oksendamist, ju tal oli väga halb. Ta jäi väga kõhnaks, sest ilmselgelt ei saanud ta üldse toitaineid kätte. Söögiisu oli tal väga kehv, tihti küll nuusutas huvita toitu ja limpsas keelt, aga sööma ei hakanud – ilmselt oli tal pidev iiveldus. Peale oksendamise kratsis ta kogu aeg oma pead ja kõrvu ning lakkus ennast pidevalt. Tema karv oli hõre ja tuhm ning kohati tundus nagu oleks karvkate pealt maha kulunud – kannad olid täitsa paljad. Mingi hetk hakkasid tekkima paljad laigud – karv kukkus laiguti maha. Tal oli ka pidev janu – ilmselt tänu kuivtoidule ja oksendamisest tekkinud veepuudulikkusele.
Kuna enda ja arstide tarkus hakkas ammendama, siis jõudsin lõpuks lahenduste otsimisega toortoiduni. Mõtlesin, et mis mul kaotada – muud enam niikuinii teha ei oska. Tema uuele toidule panek oli aga väga raskendatud, sest ta isu oli niigi kehv ning ta oli nõus ainult krõbinaid sööma. Mõtlesin, et küll nälg aitab. Kui kass neljandat päeva täielikku näljastreiki tegi, ütlesid minul närvid üles. Kenno ütles, et kassid ei kannata nälgimist ning arvas, et võiks söögiisu tõsta ning sümptomeid maha võtta prednisolooniga, et uue toiduga harjutada. Seda saigi tehtud.
.
Aega ja palju-palju kannatust läks vaja mitu kuud. Ravimi doosi sai tasahilju vähendatud ning toortoidule lisaks sai Indigo probiootikume, boulardiid ning kurkumipastat. Paranemine ei tulnud päevapealt ega järsult, kuid tasapisi läks kõik paremaks kuni ca 4 kuu pärast saime ravimid täiesti ära jätta.
Praegu elab Indigo palju rõõmsamat elu. Tal on suurepärane söögiisu ning toortoit ajab ta täiesti hulluks. Seda on kummaline jälgida arvestades, et ta oli pidevalt nii kehva isuga. Ta lõpetas päevapealt kraanikausi juures vee joomise – ilmselt ei kannata ta enam pideva janu all. Ta on juurde võtnud ja kosunud ning tema karv on paks ja tihe – ei mingeid kulunud kandasid ega paljaid laike. Ja mis kõige suurepärasem – ta on praktiliselt lõpetanud oksendamise.
Viimase kuu jooksul on seda vist juhtunud paar korda – see on suur vahe võrreldes kunagisega, kui ta iga päev mitu korda oksendas! Ta on rõõmus ja ergas ning tundub oma eluga vägagi rahul olevat. Minu süda on ka rahul. Mitu aastat närvipinget ja abitut jälgimist, kuidas Indigo kannatab, on möödas. Ta saab lõpuks ometi elada oma õnnelikku kassielu ja oma olemasoluga meid ka rõõmustada!
.
Katrin:
Oluline on teada, et kassi toit peab olema tasakaalustatud ehk siis näete kindlasti ise, et kass ei taha süüa tervet karbitäit kanakõrisid järjest või siis karbitäit maksa. Kassi tervislik toortoit on värske ja jäljendab saaki, ehk siis seal on õige kogus muskliliha, rupskeid jms.
Kenno:
Minu enda kass Manni paranes toortoidu abil toiduallergiast ja kaotas ülearus kehakaalu!
.
.
